pühapäev, 23. aprill 2017

Vist olen ametlikult vana.

Kes oleks võinud arvata, et kui teha tööd ainult hommikuti inimese aegadel (sest ma oma kõrvalprojekti nimetan jätkuvalt hobiks, kuigi see sööb ära mu õhtud ja nädalavahetused), siis tekibki harjumus vara magama minna ja mõnikord läheb uni isegi ENNE äratuskella ära. say whaat? 
Samuti on minu jaoks harjumatu, et ma ei taha hommikul voodis vedeleda, vaid pigem eelistan üles tõusta ja asjalik olla. Aidake mind, palun, mis toimub? 

Väljaskäimise osas ma olen muidugi alati vana olnud, sest mulle ei meeldi rahvarohked kohad ja juua ei ole ma juba aastaid osanud - ma lähen väga lärmakaks ja lõbusaks ja siis ma tahan lihtsalt magada. Samuti segab joomine veidi trennidele vahele, sest nüüd piisab ühest veiniklaasist, et ma peavaluga maas oleksin. Muide eelmisele punktile jätkuks - ma olen nüüd hakanud hommikuti trennis käima. Magada nagunii ei oska ja hommikuti on jõusaalis päriselt ruumi, et asjad kappi panna ja jõusaalis masin leida ja pärast saad isegi rahumeeli duši all käia. Pole viga. Ma hommikuti küll väga kõva trenni ei tee, vaid pigem on tegu kergema hommikuse võimlemisega (mis sisaldab ka jõutõmmet ja kükke). 

Trenni osas on mul suuremat sorti jitsivaimustus peale tulnud, kuid see on kaasa toonud paratamatult ka selle, et ma olen rohkem või vähem katki enam-vähem kogu aeg. See ei pruugi muidugi vanadusest tulla, vaid sellest, et ma olen lihtsalt liiga nõrk - seda loodetavasti parandab jõusaal juba lähemal ajal ja siis ma olen igatpidi tugev ja ei lähe enam katki. 

Vanaduse eriti lõbus asi on see, et mu hajameelsus on eriti naljakaks läinud: ühel päeval tegi mu tore peika mulle kohvi. Jätsin selle ootele ja tegelesin oma tõlkega. Mingi aja möödudes mõtlesin, et kurat, jälle jahtus mu kohv ära, sest ma unustasin seda juua. Hakkasin kohvitassi haarama ja see oli juba tühi!! 

Ma eeldan, et järgmine samm on siis see, et joon õhtuti kell viis viimase tassi teed ja kell seitse juba magan? Kui just õue peal naabrilapsed liiga lärmakalt ei mängi, sest siis ma saan nendega juba kurjustada. 

laupäev, 8. aprill 2017

A nagu Asimov

Tundub, et vahepeal huvitavad inimesi mu raamatujutud rohkem kui spordijutud, nii et viin kõik oma kolm jälgijat kurssi plaaniga, mis mul praegu raamatute lugemiseks on - nimelt olen ma pidevalt segaduses, et "mida järgmiseks lugeda?" ja selle tõttu hakkan tähestikku läbi lugema. Tähestiku aluseks sel korral autori perekonnanimi. Kellega siis veel alustada kui mitte Asimoviga, eks?

Ulme meeldib mulle väga, Asimov pole siiani nii palju meeldinud. Ma mäletan, et lugesin mõned aastad tagasi "Asumi" läbi, kuid see jättis mulle täpselt null emotsiooni. Suure tõenäosusega pean seda millalgi uuesti lugema ja inglise keeles, ulmet eesti keeles lugeda on väheke veider (kui tegu pole just Hargla või kellegagi, kes kirjutabki eesti keeles). Igatahes valisin esimeseks teoseks End of Eternity (eesti k. "Igaviku lõpp") nimelise romaanikese. Pärast lugesin targast internetist järele, et tegu on Asimovi ühe erilisema jutukesega, mis erineb suuresti tema tavalisest stiilist. Kuna ma "Asumist" midagi ei mäleta ja The Gods Themselves, mille eelmisel aastal lugesin (ja väga meeldis, praegu meenus!) ei ole miski, mille põhjal teha stiililisi üldistusi, siis võin ainult kaasa noogutada, et jaa, tõesti, väga teistsugune.

Lugu ise on minu jaoks päris selgepiiriline armastuslugu, kuid üldine taustsüsteem on väga huvitav - kui me suudaksime leiutada viisi, kuidas vaadata sajandite möödumist kõrvalt ja nendesse sekkuda, et ära hoida katastroofe ja sõdu, miks mitte seda teha? Või miks just teha? Kas pingelised olukorrad toovad kaasa uuendused ja kohastumused või on parim üldine kurss inimkonnale see, mis tagab lihtsa ja turvalise elu? Ja kas tõesti saaks üks väike (või mitte nii väike) mutrike terve süsteemi soovi korral hävitada? Kui suur on meie igapäevaste tegude mõju? Mul on väga palju küsimusi veel, kuid kuna nende kirjapanemine tundub veidi totakas, siis ma siinkohal lõpetan.

Asimov on lahe, 8 punkti kümnest.

neljapäev, 30. märts 2017

Jõuksis ainult mehed?

Kuigi ma pole juba tükk aega spordist kirjutanud, ei tähenda see, et ma poleks sellest mõelnud ega seda teinud. Ma olen nüüd üritanud harjutada uut rutiini, kus ma lähen hommikul kella seitsmeks jõusaali, et seal tunnike ärgata ja veidi liigutada ning sealt otse tööle minna. See on väga õudne, sest ma olen hommikuti unine ja pahur - minu meelt ei rõõmusta ükski päikesekiir sel ajal. AGA elu nõuab ohvreid ning kui tahan õhtuti tööd teha või sotsialiseeruda (enamasti see esimene), siis pean katsetama vahepeal ka uusi lähenemisi. 

Igatahes sel nädalal ma olen olnud veidikene tõbine ja otsustasin maadlema mitte minna - sest ma olen hea trennikaaslane ja ei tule sind oma nohuse ninaga hõõruma. Selle asemel käisin kahes rühmatrennis, üks neist oli zumba, mis oli niii hirmus lõbus, et ma ilmselt lähen poole aasta pärast jälle. Täna aga käisin BodyPumpis, esimest korda sel aastal, väga väga raske oli, peamiselt vist selle tõttu, et mu vorm läheb aina kehvemaks. Või on see BP alatine võlu, et kui pikem paus jääb vahele, siis ongi raske? 

Mis on mõlema selle nädala (ja ka üldiselt aastatepikkune) kogemus näidanud - et rühmatrennides ma olen ümbritsetud enamasti naistest. Miks see nii on? Ma ei väida, et see on absoluut, muidugi mitte - ka jõusaalis on omajagu naisi (näiteks mina ise) ning kunagi mäletan, et keskpäevases zumbas käis alati üks vanem meesterahvas, kelle puusad liikusid kaheksa korda paremini kui minu omad. Siiski tundub reegel olevat see, et rauda pumpavad ikka tõsised mehed - samal ajal muidugi kas selfisid tehes või oma sõpradel end filmida lastes - ning rühmatrennid on nii östrogeeni täis, et raske on hingata. Mul pole muidugi naistega koos treenimise vastu midagi, nad on tavaliselt imeilusad ja heas vormis, aga millest see erinevus tuleb? Eesmärgilisest erinevusest - mehed tahaksid saada hästi suureks ja lihaseliseks ja seda ilmselgelt mingi pilates ei anna.. Samas naised tahavad ainult vormis olla, aga äkki jõusaal teeb sinust uue the Rocki? Ei saa ju olla, et naistele lihtsalt meeldib, kui neile ette öeldakse, mida teha? Kangitrennid nagu BP on kogu aeg pilgeni täis, mis tähendab, et tüdrukud ei karda kangi .. miks seda siis mitte jõuksis tõsta? 

Jitsis ma olen sellega arvestanud, et suurem osa treenijatest on mehed, kuid seal on aastatega olukord nii palju muutunud - ma olin umbes 9 kuud ainus tüdruk trennis ning praegu on meid tihtipeale trennis kümmekond!! Saab isegi partnereid vahetada ja puha! Samas jõusaalis on need protsendid minu meelest suhteliselt muutumatud, ma tunnen vist kõiki MyFiti jõuksineidusid juba nägupidi, aga mehed on kõik täitsa võõrad näod. 

Ma pole ka kunagi meeste riietusruumi sattunud, aga pls öelge, kas need on õhtuti sama täis kui naiste omad? Sest praegu üks väga suur põhjus oma trennide hommikuks vahetamiseks oli see, et õhtuti pole isegi ruumi oma varvast kuhugi maha panna ja kapi saamiseks pead ühe neeru maha müüma. Õudne. Õnneks saab loodetavasti varsti juba jooksma hakata - sest praegu on minu jaoks ikka liiga külm joosta :( Millal minust küll selline argpüks sai, ma ei tea. 

Nii palju küsimusi. Rääkige kaasa - palju te rühmatrennides mehi ja jõuksis naisi näete? 

kolmapäev, 22. märts 2017

Logan (2017)

Tegelikult samal päeval, kui käisin ka Get Outi vaatamas, planeerisin kohe kõvemat sorti kinopäeva ja läksin kohe "Logani" seansile edasi. Põhimõtteliselt oleks võinud lihtsalt istuma jääda, sest filmid olid järjest samas saalis ja isegi istekohad olid täpselt samad. Mõtlesin ikka, et veits imelik oleks seal niisama istuda ja vaadata, kuidas popkorni kokku pühitakse ja pealegi oli vaja kummikomme osta ohwait terviseblogi ... aaaamm. Ma ei mõtle midagi paremat välja - ostsime kummikomme.

"Logan" oli siiani kindlasti kõige tumedam superkangelasefilm, mida ma olen näinud. Tavaliselt Marveli filmid on ikka suhteliselt lõbusad mu meelest, aga see oli tõesti tume. Ja jube vägivaldne ka - mul on väga hea meel, et "Deadpool" selles osas teed sillutas ja tõestas, et saab ka K14 filmi teha (Eestis olid nii "Logan" kui "Deadpool" keelatud vaatajatele, kes on nooremad kui 14. Mis muidugi ei takistanud neid sisse hiilimast ja vanematega kaasa tulemast, sest "nad näevad ju kodus palju hirmsamaid asju internetist"). Võib julgelt öelda, et seda kõvemat piirangut oli ka väga julgelt kasutatud ja kui ikka sai teha stseeni, kus kellelgi lüüakse küünised läbi näo või lõigatakse mõni jäse küljest, siis seda ka tehti. Noh, mind vägivald ei sega, lasku aga käia. Lugu meeldis mulle ka, eriti selle tõttu, et ma ei vaata juba põhimõtte pärast kunagi treilereid ja ei tea pea iialgi, mida oodata (välja arvatud kõige viimane "Kiirete ja vihaste" treiler, mis on lihtsalt imeliselt halb ja ma olen seda mitmeid kordi vaadanud - link). Veidi etteaimatav oli, aga kaasahaarav vaatamine ikka.

See oli ka mu esmakordne kinokülastus, kus ma sekkusin lobisejatele vahele. Ma kannatasin väga stoiliselt 40 minutit filmist noormeeste halbu kommentaare filmile, kuni lõpuks võtsin end kokku ja küsisin ühe vaikse koha ajal, et "äkki tahate kohvikusse minna, kui nii väga rääkida soovite?". Pärast seda jäid noormehed tasa #ohsnaps


pühapäev, 19. märts 2017

Get Out / Kao ära (2017)

Taustalugu - kuskil keskkooli lõpus/ülikooli alguses meeldis mulle väga õudukaid vaadata. Pärast seda ühel hetkel muutusin ma aga liialt araks ning nüüd vaatan iseloomu tugevdamiseks ühe õuduka aastas (2016. aastal oli see "Conjuring 2" ning 2015. aastal "It Follows", mõlemad minu meelest väga tugevad ja äärmiselt hirmsad filmid). Kuna õnneks on mul Eva, kes on nõus koos minuga kaaskannatajaks tulema, seadsime eile taas sammud kinno, et ära vaadata viimase aja kõige huvipakkuvam õudukas/thriller Get Out. Kuna ma järjekindlalt keeldun treilereid vaatamast, siis mul ei olnud õrnemat aimugi, mis saama hakkab - üldjoontes teadsin ainult seda, et tegu on rassismiteemalise põnevikuga. Kriitikud kiidavad, hinne internetis on kõrge - davai, lähme.

See oli minu jaoks päris põnev film, kohe algusest peale sellise veidi kummalise võnkega filmiga. Süžee poolest on tegu võrdlemisi naeruväärse looga, aga ma ei kurda üldse, sest pinget kandis film väga hästi. Lisaväärtus oli veel lisatud comedic value ehk üks tegelane, kelle põhiülesanne oligi nalja teha. Objektiivselt ma ei oska öelda, kas nali oli tõesti hea, aga mulle klappis. Põnevikuna oli olemas vana hea "aga kas tema teab, mis toimub?" "aga tema?" Hüpnoosi ma jätkuvalt ei usu, aga samas ma ei usu ka vampiiridesse ja kummitustesse, see pole mind iialgi takistanud filmi nautimast.

Küll aga pean kurvastusega tõdema, et õudne see film ei olnud ja seega on aasta õudukakastike veel täitmata. Ehk midagi päriselt kvaliteetset ja hirmsat suudetakse ka sel aastal kokku visata.