laupäev, 19. mai 2018

Taastumisest ja "täiega panemisest"

Et siis ... pühapäeval pärast Maastikujooksu ma magasin kaks tundi ja üles ärgates ma tundsin, nagu keegi oleks mind jalgadesse pussitanud. Mu sääred valutasid, mu põlved tegid häält, nagu kohe hakkaks rahet sadama ning ma tundsin, et davai, siia voodisse ma jäängi. Võin etteruttavalt öelda, et ei jäänud. 

Esmaspäeval olin ma korralikult lombakas ja valmistasin suurt nalja oma elukaaslasele ja meie sõpradele. Öösel isegi ärkasin valu peale paremas põlves, mis tegi mind kohe ääretult paranoiliseks, sest noh, ma oskan küll edukalt läbi valu treenida ja enda tervist nässu keerata, aga ega ma tegelikult seda ei naudi. Õnneks aga juba teisipäeval oli kõik enamvähem ok, jäänud oli ainult lihasvalu nelipealsetes ja ülaseljas ning õhtul läksin juba maadlema. Kolmapäeval tegin taastava sörgi ka ning siis vaatasin, et mu tark spordikell ütles, et pühapäevast pean kaheksa päeva taastuma. Kaheksa päeva. Jeah, päris nii ei läinud :D 
TYSKi tiim. Üks on rohkem maadleja kui teised. Pilt: Argo Park. 

Küll aga viskasime esmaspäeval üsna palju nalja selle üle, et mul tavaliselt lihasvalu kui sellist ei eksisteeri, mis tihtipeale toob kaasa märkused stiilis "ju sa ei pingutanud piisavalt". No nüüd ma võin öelda, et kui selline on nö. "päris pingutamine", siis ei, aitäh, pigem teen poole p*sega asju edasi ja naudin oma ülejäänud elukvaliteeti. Muide, viimasel ajal on isegi hakatud osades (mulle meeldivates ofc, #cherrypicking) uuringutes ka vihjama, et vb lihasvalu pole asi, mille poole püüelda, vaid ongi keha mehhanism, et sulle öelda, et ära rohkem peale tee, sul on juba valus. 

Aga tegelikult olen ma tõsiselt varem ka mõelnud, et ma vist ei oskagi nö täiega panna. No lihtsalt ei oska või ei taha, tehke või tina. Ma mäletan, et ükskord kehalise kasvatuse tunnis ma jooksin elu eest mingit sprindidistantsi ja tõmbasin nelipealihase ära. Teisel korral tegin kogu hingest tööd, et kitsest üle saada, kuni ma nutma hakkasin ja ära tegin. Selle peale õpetaja ütles, et "see katse ei loe, sest sa nutsid". Noh, võib öelda, et pärast seda sai otsa minu soov ja tahtmine üldse midagi päriselt teha. Ka jooksus on üks mu suurimaid hirme see, et ma lihtsalt raja kõrval pildi taskusse viskan, mistõttu pigem hoian alati tagasi. Ma pole kordagi olnud see inimene, kes pärast finišit peaks end kuskil varjus pikali koguma, sest ma lihtsalt ei näe vajadust endast 8000% anda. 
Kui muid pilte pole, siis lillepilte on ikka 

Jitsis on tegelikult sama lugu - ma lähenen oma sparringutele alati pigem mõttega, et slow and steady wins the race ja ma ei taha rapsida ja rabeleda ja teiseks minutiks juba täiesti surnud olla. Ma tahan, et mul oleks tore ja lõbus ja et ma kestaks vajadusel ka kolm tundi järjest. Muidugi nt võistlustel on see suhtumine mulle kätte maksnud, sest ma ei oska ka võistlustel õigesse meeleseisundisse jõuda ja mõtlen ka võistlusmatšile nagu tavalisele sparrile. Ja siis üllatun, et pagan küll, miks see teine vend nii agressiivne on. 

Päris ausalt on see suhtumine mind ka elus saatnud - kõik mu erialased ja elualased saavutused on kuidagi ise tulnud, ma ei ole iialgi pidanud terveid öid üleval olema ja õppima millekski või NII räigelt vaeva nägema, et ma ei söö, ei maga, misiganes. Miks ma peaksin, kui saab ka niisama täitsa okeilt hakkama? Ei ole minus vist seda perfektsionistijoont. Pealegi - kui sa teed asju poole pingutusega, on sul alati vabandus, et "oo, ma oleks alati võinud paremini, aga ma ei hoolinud nii väga" Enesekaitsemehhanism ftw. 

Ühesõnaga - ma taastun päris edukalt ja peaksin vist järgmisel nädalal Raplas "täiega panema", aga ma ei tea, kas ma oskan. 

pühapäev, 13. mai 2018

Tartu Maastikumaraton 2018

Sel ajal, kui mõistlikud inimesed emadega kooki sõid ja nartsisse vaatasid, said hullukesed kokku, et põrgupalavuses 23.3 24.1km joosta. 

Mul oli see esmakordselt joosta distantsi, mis on poolmaratonist pikem ja mul oli kolm erineva taseme eesmärki: 

1) Jääda ellu ja lõpetada omal jalal, mitte kiirabiautos. 
2) Jälgida pulssi, et mitte punases joosta. 
3) Lõpetada ajaga alla 2:30. 

Ma täitsin nendest eesmärkidest vaid ühe, kõige esimese. Mis ikka, võiks siin kokkuvõtte ära lõpetada ja öelda, et I failed, aga ma ei näe seda üldse nii. Aga asume kokkuvõtte juurde. 
Ma magasin 5 tundi, sest Eurovisioon + võistlusärevus + kassi tagumik minu padjal. Juba Tehvandi staadionile jõudes  oli liiga palav, et end hästi tunda. Küll aga soojendus läks väga mõnusalt - jalad olid kerged, pulss oli kõrge. Täpselt nii, nagu arvasin. 
Kohustuslik kassipilt

Ajastusega oli sel korral kõik väga hästi minu meelest, igav ei hakanud enne starti ning kuhugi kiirustama ka ei pidanud. Ka kilomeetrid linnas sees läksid väga edukalt, pulss oli okei ning tempo oli plaanikohane, et jõuda mõnusa varuga alla 2:30. Kilomeetripostid liikusid hea kiirusega ning mulle jätkuvalt meeldib, kui postid kilomeetreid alla loevad, see tekitab veidi võistluslikuma tunde minus :D 

Raskeks läks tegelikult alles 8. kilomeetri peal, kui läbitud oli esimene teeninduspunkt. Igas teeninduspunktis ma tõmbasin hinge ning kallasin vett pähe ja mütsi peale ja kehasse sisse, aga ... see ei aidanud. Viis minutit oli teeninduspunktist möödas, kui ma olin taas sama kuiv nagu see tolmav kruusatee, mille peal me jooksime. Kümme km sai täis täpselt tunni ajaga, enamvähem mõnus tegelt. 

Teises teeininduspunktis võtsin ka SISi ananassigeeli sisse ning see andis järgmised kolm-neli km täitsa reipa sammu sisse. Ja siis tegin ma selle vea, et võtsin ka järgmises teeninduspunktis geeli. Kõik mu otsused viisid selleni, et kilomeetril 18 olid kõik mu varud otsas. Praegu räägin nii geelivarudest kui minu füüsilistest ja vaimsetest varudest. 

Kui lõpuni oli jäänud 5.5km, tundsin ma esimest korda vist üldse elus, et ma ei TAHA enam joosta. Ma jõuan küll ja asi polegi nii hull, aga mul oli lihtsalt nii kõrini. Terve aeg oli täpselt sama pläust - kruusatee, metsatee, lõõmav päike, väga lühikesed varjud, mis ei aidanud, tuul ei liikunud, jalad olid tühjad ja KÕIK inimesed jooksid minust mööda. Kes need imeinimesed on? Ma ootasin terve võistluse, et millal tuleb see hetk, kus inimesed hakkavad ära vajuma ja ma selgi hakkan korjama, aga seda ei tulnudki, sest ma ise vajusin ära :D 

Viimased kolm km ma olin täiesti tühi, minus ei olnud isegi enam aure, mille peal joosta. Iga samm tuli ainult tahtejõu pealt. Ma motiveerisin end kõigega, millega suutsin - "sa oled jooksnud ka pikemaid lõike, kui see lõpudistants"; "see on ainult Anne kanali ring"; "Sa saad kohe vett juua"; "Kohe jõuab koht, kus sa EI PEA enam jooksma"; "üks jalg teise ette". Lihtsalt ... ma olin tühi. Ma ei oska seda isegi sõnadega edasi anda, kui vähe ma hoolisin selle võistluse lõpetamisest. Ma lihtsalt pigem juba mõtlesin, et noh ... finišisse pean ikka kuidagi saama, võib siis juba reipama sammuga minna kui lonkimine. 

Küll aga ootas finišisirgel mõnus üllatus - meie TYSKi treener ootas viimased tulijad järele ning lõpetasime viiekesi kõik koos uhkelt jooksusammuga ning finišijoonel tegime veel 10 kätekõverdust. Sest kuidas veel teistele öelda, et "ma teen asju nii poole persega, et ma jõuan praegu kätekõverdusi teha" :D 

Niisiis. Faktid. Andmed. 

Aeg: 2:36:28 (enda kella panin kinni 2:33 peal, sest distants oli mul täis ja ma ootasin teisi veel järele)
Keskmine tempo: 6:28 min/km (ideaalis oleksin tahtnud minuti kuni 30 sekundit kiiremini joosta km kohta)
Kohad: 850/1121 üldarvestuses; 174/328 naistest; 79/150 vanuseklassis
Keskmine pulss: 178 - mitte küll parim, aga minu võistluste kohta siiski kõige madalam

Kehalised mured: pulsivöö hõõrdumine ja sellega kaasnev ebamugavus; kõhuvalu pärast seda, kui ma eriti ahnelt RC Colat jõin; põlvevalu vasakus põlves esimesel pikemal metsalõigul; luuümbriste pinge võistluse lõpus. Pulss oli vist ka kehaline mure - ma oleks pidanud oma pulsi hoidmiseks vist lihtsalt roomama, sest isegi kõndides ei läinud pulss alla. Ja kõige hullem - mothafaking hõõrdunud reite siseküljed, sest ma olen vist liiga paks. Kui peenikeseks peab saama, et reied kokku ei käiks enam? Vereni asi õnneks ei läinud, aga maratonil kindlasti läheks. 

Ehk siis kui vaadata numbreid ja kokkuvõtet, võiks arvata, et asi oli hirmus pettumus. Aga ma ei näe seda üldse niimoodi, vaid olen enda üle ikka päris uhke.
Esiteks - on tore joosta sellist ebatraditsioonilist distantsi ja see läbida ilma suuremate muredeta. Teiseks - see ilm oli väga väga raske. See oli nii vaimne kui füüsiline eneseületus. Suruda edasi, kui terve su keha on tühi ja tahab alla anda; kui su vaim küsib, et kas see kruusatee üldse kunagi lõppeb ja miks sa seda endaga teed. 
Kolmandaks - vorm on tegelt minu kohta täitsa okei ja annab lootust, et äkki ma saan selle maratoniasja ikka tehtud. 

Ühesõnaga ma võin seda asja positiivsest valgusest näha, aga ma ei ole kindel, kas ma sellele jooksule enam kunagi lähen. Vaatame. 

reede, 11. mai 2018

Raamat: J nagu Jemisin

Vahepeal lugesin veel ühe triloogia läbi - sel korral on tegu N.K.Jemisini "Broken Earth" seeriaga. Alguse sai see taaskord sellest, kui uudistasin, et kes hiljuti Hugo Awardi võitnud on - tema võitis sellesama triloogia eri osadega nii 2016 kui 2017 ning praegu kandideerib kolmanda osaga. 
Esimene osa meeldis mulle kõige rohkem, nagu tihtipeale triloogiatega ikka: tegelasi tutvustatakse, kõik on veel väikseplaaniline ja üksikisikute liinid huvitavad mind alati rohkem kui see "mässame süsteemi vastu" süžeeliin, kuhu suur osa triloogiaid välja kipuvad jõudma. 

Esimeses osas on kolm erinevat jutustajat erinevate tegelastega ning kahjuks kandub edasi sealt teises isikus jutustaja. Teises isikus. Mitte minu lemmik. 

Lugu ise on mõnus - vana hea apokalüpsis; üleloomulikud võimed; keskid tegelased, kes võiksid olla robotid, aga on palju rohkemat, vihane Isake Maa (huvitav, kas eesti keelde tõlgitakse see Emake Maaks, nagu me vist oleme rohkem harjunud ütlema), kes maksab inimkonnale kätte oma ainsa lapse tapmise eest (spoiler alert: see pole päris laps). Haarav lugu, väga hea maailma ehitamine ja avamine ning üsna unikaalne lahenemine. Raamatu erinevad osad meenutasid mulle nii Ender's Game'i (mis mulle ka meeldis) ning The Road'i, mis on vist siiani kõige kõledam raamat, mida ma kunagi lugenud olen. 

Teine osa meeldis mulle ka väga, kuid kolmas enam päris samamoodi ei kõnetanud. Minu jaoks jäi lihtsalt taustaloost veidi puudu ning mulle tundus, et see ei saavutanud oma lõplikku potentsiaali nii hästi kui esimesed raamatud. 

Muidu aga would recommend, kui tahta hästi läbimõeldud ja haaravat lugu, mis ei ole tingimata nii eepiline nagu "Troonide mäng" või Robin Hobbi teosed, vaid pigem lihtne lugemine. 

laupäev, 5. mai 2018

Kaine .. kui kaua?

Jep, nüüd tuleb lugu minu suhtest alkoholiga. 
See lugu pole väga pikk - mulle maitseb alkohol. Võib isegi öelda, et ma naudin alkoholi tarbimisel just maitset, mitte otseselt selle kõrvalmõjusid. Üks mõnus laimiga pirnisiider ... klaas külma roosat veini juustu kõrvale ... rummkoolat kasvõi ämbriga ning õhtu lõpetuseks üks eriti maitsev gintoonik. Okei, ma saan aru, et ma kõlan veidi nagu alkohoolik, aga vist ikka ei ole. 

Aeg-ajalt möödub mul isegi mitu kuud, kus ma alkoholi ei tarbi, sest ei ole lihtsalt tahtmist, aga see-eest viimasel ajal on asi teisele poole liiga kaldu läinud. Eelmisel nädalal oli mul vaid kaks õhtut, kus ma midagi alkohoolset ei tarbinud. See pole päris minu sportlike eesmärkidega kooskõlas ning ei anna tegelikult ka mu elule eriti midagi juurde. Nimelt olen ma alkoholi juues nii kergekaallane, et lähen juba esimese joogiga väga lõbusaks ning üldjuhul pärast teist jooki tuleb mul lihtsalt uni peale ja sinna see kõik ka jääb. :D Mis mõte siis üldse on juua, eksole? 

Pikk jutt lühidalt kokku võtta - kuni maratonini olen nüüd purukaine ja igav nagu kuivik. Nagu juba kuulsin tagasisideks "liha ei söö, enam ei joo ka, mida sa üldse teed" :D ju siis elan niisama edasi. Võite siis kõik märku anda, kui teil on kainet autojuhti vaja, ma võin ennast pakkuda.

Samuti lasin juba selle kassi kotist välja, et registreerisin maratonile ära. Õõõaaa, tulgu, mis tuleb, aga plaanis on 9. septembril Tallinnas stardis olla. Loodetavasti saan nüüd blogis sellest nii palju rääkida, et ma kedagi teist oma "päris"elus sellega tüütama ei pea ja saan nö salaja maratoni joosta :D 

Pildivalik on mu vanaema juubelilt, kus ma samuti autojuhi vabanduse taha peitusin ja olin terve õhtu lastešampuse peal (mmmm, sweet sweet lemonade, kulus täiega pärast päevast superretsi lõigutrenni ära). 

neljapäev, 3. mai 2018

Aprilli kokkuvõte

Saan taas rõõmsalt hõisata, et ou,ou,ou - ma jooksin JÄLLE palju (enda jaoks palju). Aprillis kogusin 120 jooksukilomeetrit! Juhhei! See on väga mõnus tulemus, eriti arvestades, et mu Amsterdami-reis hõlmas ka nädal aega mittejooksmist. Üritan kogu hingest nädalaplaanis leida ka kohta, et teha neli jooksu, sest kolm ei pruugi piisavat arengut tagada. Seda on väga lihtne teha, kui ma jitsi ei tee ja jooksule keskendun, aga .. süda kutsub ikka mattidele ka tagasi. No vaatame, ma olen kindel, et kõik laabub. 

Jooksutrennidest nii palju, et sai tehtud jälle igasugu hullusi - kõige rohkem pikki ja/või rahulikke tiksumisi, sekka lõigujookse, vallutatud sai treppe ja mägesid, samuti esimene metsajooks pehmel pinnasel ja hirmuäratavate tõusudega sai vallutatud. Nägin Polari kellal juba ka numbrit levelil 52, aga see kadus juba järgmise trenniga tagasi põhjatusse tühjusesse. 

Muidugi kõige selle koormuse juures juhtus selline "lõbus" asi, et kogesin ka esimest jooksu, kus ma pidin katkestama ja peika endale autoga järele kutsuma. Nimelt hakkas mu jalg täiesti tühjast kohast valutama ja see ei kadunud ka venitamise, kõndimispausidega ega ühegi palve ega ropu sõnaga. Tundus totter seda edasi sundida ja juba järgmisel päeval sain edasi silgata. Küll aga tegin eile päris korraliku lõigutrenni ning täna tunnen, et see labajalg on imelik. Ma ei oska kohe midagi tehagi, sest see on nii suvaline koht, mis pole iialgi varem tunda andnud. Oeh. Mõne eesmärgi võiks ikka enne nimekirjast maha kriipsutada, kui tunnistada endale, et vb ma pole loodud suure koormusega treenima :D