laupäev, 20. mai 2017

BJJ Globetrotter

aka käisin reisil ja lugesin raamatut. 

Ma olen juba mitu aastat mõelnud, et mis mõtet on puhkust võtta, kui sel ajal kuhugi ei reisi. Ma niisama passida ei oska ja pigem läheksin siis kuhugi mujale kultuuri vaatama või sooja ilma nautima. Sel korral õnnestus ka peika nõusse saada ja läksime paariks päevaks Inglismaale. Me veetsime kaks ööd ja kaks päeva saare lõunaosas glämpides (ma ei tea, kas see on sõna, aga nüüd on igatahes) - eriti mõnus suur telk, palju tekke, rohelus ja muuhulgas ka võimalus päikesetõusu ajal kuuma välidušši nautida (kui keegi on huvitatud, siis seda renditakse ka välja ja eestlased on alati eriti teretulnud - link ). Saime ka alpakadega sõbraks, kes kõndisid maffiana järel ja tahtsid juukseid nuusutada, selgelt mu lemmikud loomad maailmas. 
Nad on nii armsalt totakad, kas pole? 


Kuna isegi selline pisike reis hõlmab endas palju ootamist, võtsin oma truu e-lugeri kaasa ja kuna ma kogu aeg ei jaksa kosmosest lugeda, alustasin Christian Graugarti raamatuga sellest, kuidas ta oma tavapärase igava elu hülgas ja otsustas paar kuud mööda maailma ringi rännata ja eri klubides jitsi treenida. Raamat ise on vabalt internetis saadaval (link) ja väga kerge lugemine. Idee meeldis mulle väga, kuid pean tunnistama, et see raamat läks minu jaoks veidi tüütuks - käisin siin ja rullisin kuttidega, siis läksin sinna ja tegin veel trenni, vahepeal tundsin kolmeks sekundiks midagi peale nälja ja pohmaka ja siis läksin ja tegin veel trenni. Ma millegipärast arvan, et see raamat võib meestele veidi paremini klappida, sest tunnetele seal suurt rõhku ei panda. Ma ei saa öelda, et see mind millegagi väga üllatanud oleks, kuid huvitav läbilõige siiski eri klubidest ja mentaliteetidest. Ma päris ausalt ei olnud isegi eriti kursis sellega, et eri klubide ja koolkondade vahel nii suured käärid võivad olla, et kui ühes klubis treenid, siis sind mõnes teises ei lasta uksestki sisse. Või isegi nii, et kui sa oled mingit x klubi külastanud, siis osades teistes sa enam teretulnud pole. what the actual fuck, kas pole? Täiskasvanud inimesed maksavad raha selle eest, et üksteist kägistada ja ikka peab asja nii tüütult keeruliseks ajama. 

Küll aga ütlen selle raamatu kohta seda, et sellel oleks hädasti toimetaja kätt vaja olnud, sest autor komastab asju täpselt nagu inimene, kelle jaoks inglise keel pole emakeel. Neid komasid on liiga palju, samuti on aeg-ajalt sõnad puudu ja teatud hooletusvead rikuvad üldise lugemiselamuse veidi ära. 

Selle raamatuga väga sobivalt läksime ka meie välisklubisse treenima - minu jaoks esimene kord. Varem olen alati väljamaal liiga kartlik olnud, et sellega tegeleda. Sel korral aga oli suur pluss see, et ma ei pidanud üksi minema ja sain vajadusel oma peika selja taha peita ennast. Vaatasime juba kodus välja, et Londonis on üks päris asjalik no-gi jitsiklubi (link), mille kasuks otsustasime, sest no-gi = best gi. Kirjutasime neile juba enne, et tahaksime külla tulla, kuid loomulikult keegi ei vastanud midagi, nii et läksime lihtsalt õigel ajal kohale. Minekule eelnes muidugi tüüpiline "õõ, kas ikka viitsime minna, vihma sajab ja ega eriti ei jaksa" halin, aga pärast 25-minutilist metroosõitu + veits ekslemist jõudsime ikka kohale. Ruum ise oli pisike, akendeta ja kuna seal lõppes parasjagu MMA-treening, oli õhus tavapäraselt mõnus higikas. Olime välja vaadanud just 10th Planet Fundamentals klassi, mis tähendas siis (vist) väheke algajamaid inimesi, mis minule väga hästi klappis. Trenn algas soojendusega, mis hõlmas jooksu, kukerpalle ja mingeid imeasju veel, mis olid erialased, aga minu jaoks tundmatud ja siis ma tegin oma võimete kohaselt ja itsitasin palju. Iseenesest oli saalis nii palav, et oleksin saanud ka lihtsalt paariminutilise jooksuga piisavalt soojaks. 
Kohustuslik treeneritega pilt - ridiculously happy campers

Trenn ise koosnes ühest seeriast, mida drillisime - lockdown'i lõhkumine -> küljekontroll -> mount -> puusaga pühkimine -> suletud kaitsest sirged käelukud. Minu õnneks sain peikaga paaris olla, kes oli kõigi nende asjadega tuttav, mina oleksin seal omajagu ikka nuputanud ja venitanud. Eriti põnev mu jaoks oli käeluku katse pealt pühkimine, mis küll ei tule välja, kui vastane vähegi survet oskab hoida. Eks ma siis edaspidi loodan, et mu vastased ei oska :) Drillimine võttis mingi 20-25 minutit ja sellele järgnes pool tundi sparrimist. Mu vastased olid peika-võõras roidevigastusest paranev kutt- kõik kolm tüdrukut, kes trennis olid. Kokku võib asja võtta nii, et peikaga kihistasime nagu ikka ja kõikidelt teistelt sain sakutada nagu kassipoeg. Tegelt luiskan, sest üks tüdruk oli üldse esimest korda trennis ja temaga drillisime lihtsalt trenni temaatikat. Teised tüdrukud olid sinivööd ja tõesti väga heal tasemel, kõik surved olid paigas, neil oli kindel plaan ja väga teravad jalalukud. 

Pärast trenni sain tüdrukutega veidi lobitööd ka teha, et kui nad kunagi Eestisse tulevad, siis meil on klubides tüdrukuid ootamas küll, kellega treenida, sest kõik olid tõesti väga toredad. Mu tüüpilised hirmud olid taaskord ainult minu peas (keegi ei taha minuga paaris olla ega rullida; kõik on minust palju suuremad/osavamad/tugevamad) ning pärast trenni metroojaama kõndides oli tuju ikka täiesti laes, kuigi meid ootas ees vist maailma kõige haisvam sõit, sest pesemisvõimalust võimlas polnud ja me olime ka arvestanud, et peame omajagu lõhnavalt ringi liiklema. Järgmisel päeval sain küll aru, et rullides olin liiga hoogu läinud - jäin hiljaks ühe jalalukuga ning vana põlvevigastus tuli uuesti kiusama. Selle tõttu jääb vahele ka homne Maijooks, aga päris ausalt ma ei suudaks enam ka seda aega bussis istuda, et 40 minutit kuskil higise massi sees sörkida. 

See väike jitsitrenn oli meie reisi üks suurimaid kõrgpunkte ning kui Londonisse satute, soovitan kindlasti 10th Planeti klubi üle vaadata, nad on väga sõbralikud ning järgmisel korral lähen ka ise kindlasti sinna uuesti :) ehk on järgmisel välisreisil juba ka lihtsam end ületada ja võõrasse kohta treenima minna - kas on? 

reede, 12. mai 2017

My mascara runs faster than I do

Ma ei ole tükk aega sõnagi jooksmisest rääkinud. Pean tunnistama, et ma ei ole seda eriti ka teinud, mistõttu pole mul olnud eriti midagi, millest rääkida. Alates sellest ajast, kui mul eelmisel aastal põlv nässu keeras ennast, ei ole ma tõesti väga palju ringi silganud. Olen selle asendanud jõusaali, jitsi ja suures koguses laisklemisega. Ma mäletan veel neid hommikuid, kus ma ärkasin varem, et joosta 15km ümber Tartu, sest päev oli nii kiire ja ma teadsin, et see jooks on vaja ära teha. Miks see oli vaja ära teha? Ma ei ole enam kindel. 

Sellel aastal olen vist jooksnud kokku .. umbes kümme kilomeetrit. Paar korda olen end välja vedanud, aga mu suur mure on selles, et väljas on pidevalt NII külm olnud. Mai keskpaigas sajab lund ja mina olen praegu oma elus sellises kohas, kus ma jälle ei suuda vähe külmema ilmaga jooksma minna. Ma kohe vaatan neid jooksjaid tänaval ja mõtlen ühest küljest, et "pagan, mul võiks ka selline pühendumus olla" ja teisest küljest, et "lollakad". Ärge unustage, et veel aasta tagasi olin ma ise ka selline "lollakas" :) 

Kuhu mu jooksuisu siis kadunud on? Ei teagi päris täpselt. Üks element on ajapuudus või tegelikult teised prioriteedid - mul on jätkuvalt poolteist/kaks töökohta ning ma olen väga korralikult oma und väärtustama hakanud. Lisaks sellele olen ma otsustanud sel aastal pühendada aega rohkem jitsile, mis tähendab, et teen seda kolm korda nädalas (enamasti mitte nii palju, sest you've met me, ma olen laisk), lisaks olen ühinenud töökaaslastega Myfitnessi väljakutsega, mis nõuab vähemalt kahte trennikorda seal. Enamasti tähendab see mulle jõusaali (ka varahommikul!), mõnikord ka rühmatreeningut. See teeb juba viis trenni nädalas, lisaks tahaksin teha ka püstivõitlust ja mitte katki minna ületreenimise tõttu. Prioriteedid on lihtsalt mujal.
Selleaastane Heateo jooks - sain peika ka kaasa ja ta vihkas seda. 

Samuti ei märganud ma oma jooksmises mitte mingit progressi - on muidugi mõistetav ka, et kui sa teed asju poole hingega, siis ei saagi mingeid hiiglaslikke edasiminekuid olla, aga ma eelistan seda, et mul on üks ala vähem, milles ma halb olen. Niisiis praegu olen ma olukorras, kus ma viitsingi joosta ainult ühekohaliste numbrite arvuga kilomeetreid järjest ja isegi siis ei ole mul mingit päris kiirust. Ma näen ju tegelikult nt Margiti blogist, mida järjepidevus kaasa toob, aga ma ei ole iialgi nii põikpäine olnud, et ka pärast tagasilööke püsti tõusta ja edasi areneda. Ühesõnaga - pikk soig, mis tähendab lühidalt, et kui ma ei ole valmis jooksu tööga panustama, ei ole ka aus oodata, et ma selles ideaalselt hea oleksin. 

Samas! Ma sain aru, et ma võin joosta küll, kui mul on keegi, kellega koos seda teha. Jitsiga on mul osaliselt selle tõttu nii kena hoog sees, et ma saan koju tulla ja oma trennist rääkida ja mu peika tahab sellest kuulda (ta tahaks isegi mu trenne analüüsida tunduvalt rohkem kui mina) ja arutada ja toeks olla. Jooksuga mul seda pole. Üldiselt olen ma päris iseseisev inimene ja mulle meeldib väga üksi asju teha, aga ühel hetkel annab see tunda, kui su sõpru ja elukaaslast ei huvita sinu meelisala. Vähemalt praegu on meil ka jitsis tekkinud päris mõnus tüdrukutekamp, kellega ma tunnen end paremini kui üksinda. Õnneks aga on mul Kris, kelle mahitusel panin end kirja järgmisel nädalal toimuvale Maijooksule ning ka Ööjooksule, kuhu läheme pulli tegema (sest Rakvere). Seltskond on vahva asi, mida omada - ja hinda seda, kui sul on piisavalt sõpru ja kaaslane, kes huvitub samast spordist nagu sina ja sa ei pea alati üksinda finišijoont ületama. 


neljapäev, 11. mai 2017

B nagu Bradbury

Ma ei plaaninud küll kogu aeg ulmet lugeda, aga kuidagi juhtus nii, et tähestiku teiseks autoriks sai Ray Bradbury oma raamatuga The Martian Chronicles. Ka mu praegune raamat räägib kosmosest, aga see pole ilukirjandus, nii et ikkagi veidi vaheldust. 

Tegu on lühijuttude kogumikuga, mille üldine teema on Marsi koloniseerimine. Mina muidugi ei teadnud, et raamatus on lühijutud, vaid panin vaimu valmis korraliku romaani jaoks. Ei saa öelda, et ma oleksin pettunud, sest ma suudangi tähelepanu hoida raamatul täpselt nii kaua, kuni ma magama jään. Selle raamatuga jõudsin vähemalt ikka ühe jutukese enamasti läbi lugeda. Pluss mulle väga meeldis Bradbury proosa selle teose puhul, mistõttu ma vedasin seda pisikest raamatut kaasa igale poole, kuhu läksin, ja lugesin seda kodus, bussis, trenni oodates ja koju kõndides. Ma polegi ammu kõndinud kuhugi ja samal ajal raamatut lugenud. Kui kedagi Tartus niimoodi jalutamas näete, siis on üsna kindel, et see olen mina, võite tere öelda :) 

Raamatu üldine teema siis inimeste esimesed katsed Marsile jõuda ja sinna põgeneda, sest Maa on nad juba ära rikkunud. Raamat ise on päris vana (ja ilukirjanduslik), nii et tehnoloogia pole kindlasti väga täpne, aga üldine mõte on siiski päris kandev ka praegusel ajal minu meelest. Kahjuks reaalses elus pole aga Mars hetkel meile elamiskõlblik ja suuhteliselt suure tõenäosusega me ei jõua planeetidevahelise reisimiseni enne kui Maa lõplikult alla annab. 

Aga äkki ei lähe nii! Seniks lugege Bradbury't ja mõelge, kuidas võiks vähem maailma ära rikkuda, et me ei peaks telepaatilisi marslasi kiusama minema, nad on hiiglama kavalad. 

esmaspäev, 1. mai 2017

Thank the lord for activists.

Ehk tänks, Laura, et sa olid NII suur aktivist ja korraldasid Eesti esimese ainult naistele mõeldud jitsilaagri! Märk on maas! 

Selle postituse alapealkiri võiks ka olla, et "kuidas ma Tallinnas trenni tegin", sest täpselt sellest mu nädalavahetus koosneski. Laupäeva pärastlõunal võttis mind vastu selline mõnus Eesti kevadilm, mis tähendas nii kõva lumetormi, et isegi lennukid ei saanud maanduda. Olenemata sellest jõudsin ma Korrus3 maadlussaali kohale ja tänasin instantselt oma eelnevat tarkust, et ma võtsin villased sokid kaasa. Iga kord on seal nii külm, et nipples can cut glass. 

Igatahes esimesena õppisin Liisilt, kuidas nelja erinevat moodi inimesel kätt ära murda. OOoooosooooom. Nüüd saan edaspidi kõikidelt rullikaaslastelt käe trofeena koju kaasa võtta. 
Kõige kõvemad kallistused sel aastal! (mina all)

Teise trennina pühapäeva hommikul õpetas Euroopa vabavõitluse meister Helin konksuga pühkimist, mis on minu lemmiviis pühitud saada, sest sa saad teeselda, et sa lendad ja hüüda vaikselt eeeeaaaggglleeee . Nüüd ma oskan seda teoreetiliselt teha ka poolkaitsest, see on väga mõnus, sest enne ma oskasin seal ainult lamada ja loota, et see saab läbi. 

Kolmanda ja viimase trennina õpetas must vöö Priit meile avatud kaitse põhitõdesid ja see oli ikka pääääris kasulik. Ma pean tunnistama, et need on detailid, mida ma olen õppinud ja isegi mitmeid kordi, aga ma ei ole veel võimeline kõiki asju korraga meeles pidama - pea siin, puusad siin, käed raamivad, üks põlv välja, teine põlv alla, jalad aktiivseks. See on paras pusle, mida sa enda kehaga teed, kui üritad jitsis detaile paika saada. Hirmus. Ja äge. 
Smaaash!

Eriti vahva oli muidugi see, et laagris olid ainult tüdrukud ja nendega saab rullida. Rullida nii, et sa ei pea muretsema, et vastane sind pooleks murrab, et oma ego silitada. Teada, et inimesed on sinuga enamvähem sama mõõdu ja tugevusega ja ise saab ka korralikult ka raskemaid tehnikaid proovida. Mõnus. Samuti pean kohe mainima, et tüdrukud lõhnavad alati nii mõnusalt (meenutan hirmsalt seda, kuidas su vastas on kutt, kes pole oma kimonot lõhna järgi otsustades neli kuud pesnud või lõhnab eriti mõnusalt kanepi järele) ja sel korral olid vähemalt kõik tüdrukud nii toredad ka. Ma olin seal üks kogenematumaid või vähemalt sattusin rullima ja treenima inimestega, kellel oli palju rohkem kogemust. Väga mõnus. Ja niii rahuldustpakkuv tunne, kui suudad päriselt hiljuti õpitud möödumist rakendada ja lillast vööst mööda saada. Noh, sekundiks. 

Kokkuvõttes - Tallinn sakib kohutavalt ja jits + jooksuvõistlused + toit on ainsad põhjused, miks ma vaevun sinna minema ja tihtipeale isegi mitte nende pärast. Laager oli täiega äge ja selle pärast läheksin küll tagasi. Kui vaid saaks kunagi soojemas saalis ka treenida. Samuti - eriti mõnus lisa oli see, et ma ei läinud katki! Hoidsin Tartu lippu kõrgel sest kolmest tüdrukust kaks läksid katki (sorry, Helen!). Kohe järgneb Võimlas tagasisidenädal ja saan endale kõik käetrofeed! Jitsivaimustus jätkub! Jess! 

pühapäev, 23. aprill 2017

Vist olen ametlikult vana.

Kes oleks võinud arvata, et kui teha tööd ainult hommikuti inimese aegadel (sest ma oma kõrvalprojekti nimetan jätkuvalt hobiks, kuigi see sööb ära mu õhtud ja nädalavahetused), siis tekibki harjumus vara magama minna ja mõnikord läheb uni isegi ENNE äratuskella ära. say whaat? 
Samuti on minu jaoks harjumatu, et ma ei taha hommikul voodis vedeleda, vaid pigem eelistan üles tõusta ja asjalik olla. Aidake mind, palun, mis toimub? 

Väljaskäimise osas ma olen muidugi alati vana olnud, sest mulle ei meeldi rahvarohked kohad ja juua ei ole ma juba aastaid osanud - ma lähen väga lärmakaks ja lõbusaks ja siis ma tahan lihtsalt magada. Samuti segab joomine veidi trennidele vahele, sest nüüd piisab ühest veiniklaasist, et ma peavaluga maas oleksin. Muide eelmisele punktile jätkuks - ma olen nüüd hakanud hommikuti trennis käima. Magada nagunii ei oska ja hommikuti on jõusaalis päriselt ruumi, et asjad kappi panna ja jõusaalis masin leida ja pärast saad isegi rahumeeli duši all käia. Pole viga. Ma hommikuti küll väga kõva trenni ei tee, vaid pigem on tegu kergema hommikuse võimlemisega (mis sisaldab ka jõutõmmet ja kükke). 

Trenni osas on mul suuremat sorti jitsivaimustus peale tulnud, kuid see on kaasa toonud paratamatult ka selle, et ma olen rohkem või vähem katki enam-vähem kogu aeg. See ei pruugi muidugi vanadusest tulla, vaid sellest, et ma olen lihtsalt liiga nõrk - seda loodetavasti parandab jõusaal juba lähemal ajal ja siis ma olen igatpidi tugev ja ei lähe enam katki. 

Vanaduse eriti lõbus asi on see, et mu hajameelsus on eriti naljakaks läinud: ühel päeval tegi mu tore peika mulle kohvi. Jätsin selle ootele ja tegelesin oma tõlkega. Mingi aja möödudes mõtlesin, et kurat, jälle jahtus mu kohv ära, sest ma unustasin seda juua. Hakkasin kohvitassi haarama ja see oli juba tühi!! 

Ma eeldan, et järgmine samm on siis see, et joon õhtuti kell viis viimase tassi teed ja kell seitse juba magan? Kui just õue peal naabrilapsed liiga lärmakalt ei mängi, sest siis ma saan nendega juba kurjustada.