pühapäev, 16. juuli 2017

Ega närv pole Sharm el Sheikh, kuhu minna.

Ma aeg-ajalt ikka mõtlen, et ma vist olen keskmisest suurem ärrituja, eriti trennisituatsioonides. Tihtipeale ma lähen enda peale pahaseks, sest ma ei jookse piisavalt kiiresti/ei saa jitsis tehnikat selgeks/ei jõua lõuga tõmmata jne-jne. Aga täna ma sellest rääkida ei taha, pigem toon välja paar suurimat ärritajat, keda trennisaalis kohtan, äkki oskate samastuda :) 


  • hilinejad. See on alati rühmatrennides minu suurim pet peeve. Kui sa juba tuled ja tead, et jääd hiljaks, miks üldse tulla? Muidugi selle mündi teine pool on see, kui ma ise hilinen, siis minul on ju väga tähtsad põhjendused, miks see täpselt nii on. Enda õigustuseks võin öelda, et ma olen trenni hilinenud aastate jooksul täpselt ühe korra ja ühe minuti, sest (I kid you not) ma unustasin oma trennirinnahoidja maha ja pidin Rademarist uue ostma :D
  • tohmanid jõusaalis. Peamiselt mõtlen ma neid idikaid, kes teevad kükipuuris biitsepsitrenni (ma tahaks öelda, et see on nali, aga ma olen seda nii palju näinud), aga ka neid, kes iga seti vahepeal 10 minutit moblas istuvad ja masinaid kinni hoiavad. Loomulikult neid sette on kaheksa, mida nad peavad ära tegema. Erilised lemmikud on need, kellel on sõbrad kaasas, kellega bromance'i jutte rääkida ja üksteise trenni filmida. 
    Ma kujutan ette, et mu tüdinenud nägu on sama nagu kuulamise nägu :)
  • liiga ilusad inimesed. See on minu enda ebakindlus muidugi, mis räägib, sest ma olen lihtsalt kade, et on olemas tüdrukuid, kes saavad casually kanda pükse, mis on minu aluspesust väiksemad. Nende päevitus on alati on point, meik särab ja loomulikult on nad imelises vormis. Küll aga meeldib mulle neid vaadata, kahe teraga mõõk :) 
  • ninatark. Mulle endale on küll vaid paar korda küsimata nõu jagatud, aga see tekitas minus tunde, et ma ei lähegi tagasi. Ilmselgelt kui ma modifitseerin harjutust, siis see on põhjusega, mitte selleks, et ma olen idioot. Äkki mul on mõni tervisehäda (khm,khm, põlv) ning mu harjutus on füsioga läbi räägitud. Andestage, kui ma ei usalda väga kutti, kes näeb välja, nagu ta poleks elus ühtegi kükki teinudki. 
Õh. Mul hakkas kohe nüüd parem ja korraks ka halvem, kui mulle need tüütused meelde tulid :D 
Kas sul on keegi-miski, mis sind trennitades häirib? 

Ahjaa - vähemalt ühe korra olen ma ise olnud täielik jobu, kui ma otsisin kummilinti ja võtsin selle rahumeeli ühelt teiselt tüdrukult ära, sest ma mõtlesin, et see lihtsalt vedeleb keset põrandat. Vabandasin ja andsin tagasi, vahepeal juhtub ka parimatel :) 

esmaspäev, 10. juuli 2017

Vitamin D ehk Philip K. Dick

Nüüd ma olen küll jõudnud faasi, kus ma võin tunnistada, et mu "tähestikunimekiri" on tegelikult "loen palju ulmet" nimekiri. Mulle lihtsalt ei jää mitte midagi muud silma, mille lugemine mind praegu huvitaks. Visake mind düstoopiate, tulnukate ja akopalüpsisega, palun. 
Igatahes, Dickilt pole ma varem midagi lugenud ja pärast seda raamatut Man in the High Castle ma ei ole kindel, kas ma midagi temalt rohkem lugeda soovin. See raamat polnud kindlasti halb, aga see polnud päris minu jaoks. Raamat on väga lihtsa ideega - Teise Maailmasõja võitsid Saksamaa ja Jaapan. Maailm on vähe teistsugune, USA kapitalism ei võidutse (mulle ka tundub, et kõik polnud Hiinas tehtud, sest Hiinat ei mainitud mu meelest üldse mitte millegagi seoses) ning natsid vallutavad ka kosmost. Seda kahjuks vaid mainitakse pealiskaudselt, nagu ka nende jätkuvat juutide tagakiusamist ja ülemaailmset holokausti. 
Asi võib olla ka selles, et ma olen hetkel tüdinenud veidi sellest Ameerika-kesksest kirjandusest. Nende jaoks võis see tol ajal tõesti märgilise tähtsusega teos olla, kuid minu jaoks see on lihtsalt ... omajagu tüütu. Võib olla, et ma puhkan veidi ja siis proovin android-electric-sheep raamatuga õnne. 

pühapäev, 25. juuni 2017

Lõpuks hakkan ka kaalust rääkima!

Tänu taevale, et te kõik ikka nii kaua vastu olete pidanud, sest lõpuks pärast mitmeid aastaid hakkan ma oma kaalust rääkima! Ma olen seda teadlikult vältinud, sest mu meelest see on ... mõttetu asi, millest rääkida. Selgelt ma pole morbidly obese ja kuigi ma olen olnud suurem kui praegu, siis aktiivsemat elu elades läks mu kaal täitsa iseenesest ja suurema mureta normi. Normi = BMI on okei, riided lähevad selga, ei taha peeglisse vaadates karjudes minema joosta - täitsa ok ju? 
Selle aasta algusega võrreldes olen ma aga läinud omajagu pehmemaks ja mu igapäevane ringikõndimiskaal on paar kilo raskem, kui mulle mugav on. Sellel on mitu tegurit, millest peamine on stressisöömine ning ilmselt mingid põhjused veel, millesse ma praegu laskuda ei tahaks. 

Küll aga mu peamine põhjus kaalust rääkimiseks on üldse see, et võib-olla (väga suur võib-olla) tahan ma augusti lõpus Soomes jitsis võistelda ja ma tõepoolest ei tahaks selleks üldse kaalu hakata võtma. Eelmisel korral pidin ma võtma ühe kilo (!) alla ja sain nädalaga borderline toitumishäire, kus ma kaalule astudes hakkasin lohutamatult nutma lihtsalt. Võistluse hommikuks olin ma täiesti tühi ja seest surnud ja ilmselgelt kaotasin kõik oma matšid. Ma olen valmis ka selleks, et ma pole vahepeal kuigipalju paremaks saanud ja kaotan ikka, aga vähemalt ma tahaksin elimineerida selle kaaluvõtmise osa ning mitte toitumishäiret saada. Kirjutasin ka eelmisel korral kaaluvõtmisest ja jitsist selles postituses)
Mõned inimesed on sportides ilusad. Mina pole üks neist. 

Mu plaan on lihtne - söö rohkem taimi ja vähem krõpsu ja kommi. Joo vett, maga hästi ja tee sporti. Kaloriäpi tõmbasin ka. Ütleme siis, et mu kaalunumber praegu on 0 ja juuli lõpuks-augusti alguseks see võiks olla -3.  Ma tean - mõne jaoks täiesti naeruväärne eesmärk - haha, hea jobu, tee veepaastu ja oled järgmise nädala lõpuks selles kaalus. Thanks but no thanks. Ma ei viitsi ausalt paksemaks ka minna, et oleks kümme kilo, mida alla võtta, las piisab sellest kolmest praeguseks. Täna näiteks läks nii hästi, et sõin taldrikutäie risotot ja rooskapsaid ja pärast tegin Nutellaga leiba. EDENEB HÄSTI. :)  

Kui kellelgi on mingi eriti hea idee, kuidas õhtuti mitte snäkkida, siis pls andke teada, kõik abi on teretulnud. 

esmaspäev, 19. juuni 2017

Jooksud ja hommikud

Ega mul pikka juttu polegi - täna oli selline päev, et tundsin, et pärast tööd rusikaga näkku ei taha saada ja läksin poksimise asemel hoopiski jooksma. Võrreldes laupäeva hommikuga oli ikka hoopis teine tera - lippasin viis kilti ära nagu noor kitseke karjamaal. Minu kohta lippasin, sest kui keskmine tempo algab kuuega, on see minu jaoks ikka päris kiire. Ah, et kuidas pulss oli? Ärme sellest praegu räägi ;) tegelt oli parem, kui ootasin, aga kindlasti mitte hea. 

Teooria leidis jälle kinnitust, et hommikuti minust jooksuinimest ei ole. Ega ma pole üldse hommikuti väga trenni-inimene, jõuksis kipun viilima ja kahel nädalal olen proovinud hommikuti pumpis käia - esimesel korral olin kuidagi nii omas mullis, et tahtsin kogu aeg valede vahenditega asju teha (minu jaoks esmakordne, et biitsa ei teegi kangiga, say whaaat) ja eelmisel nädalal avastasin, et minus on päris palju vägivalda, kui treener vilistab saalis iga kord, kui endale tähelepanu tahab. Ma täitsa tõsiselt kaalusin alates rinnaloost, et ma kõnnin lihtsalt saalist minema, aga kuna ma olen arg viisakas, tegin trenirovka ikka lõpuni kaasa. 

Hommikutega kipub mul tihti minema ka nii, et jäävad maha võtmed, juuksekummid, puhtad aluspüksid, sokkidest rääkimata. Selle vastu aga aitab rõõmsalt see, et pakid õhtul koti juba valmis. Kui talvel mul oli trenn nii rumalal ajal, et töö lõppes kell 17 ja trenn algas kell 19:30, siis mu AINUS variant trenni jõudmiseks oli see, et ma võtsin kohe tööle trenniasjad kaasa. Kui juba vahepeal koju tulla, siis minust enam minejat polnud - sest mu diivan on täiega mõnus. Ma aeg-ajalt teen diivanil õhtuti uinakut, et koguda jõudu magamaminekuks. Praegugi vedelen siin ja lasen leiba luusse. Aga täna ma olin tugevam kui laiskus. Tossud võitsid. Päris hea tunne. 

P.S. ka laupäeval ma ei lasknud end rohkem häirida, vaid käisin jitsiseminari pildistamas ja seal tarkusi kogumas, samuti sain esimest korda slackline'i peal jala soojaks. Hirmus ägedad hobid on mu peiksil ikka, pole midagi öelda. 

laupäev, 17. juuni 2017

Kuidas lasta end väikestest asjadest häirida.

Mu õnnetu lugu algas juba eile õhtul, kui saime Armupesa kassile värsket kala. Ta on muidugi nii totakas, et ta ei osanud sellega midagi peale hakata ja lihtsalt nuusutas seda ja kõndis lihtsalt näugudes ringi. Ma mõtlesin, et aitan ta hädast välja ja lõikusin selle tükkideks ja tundsin terve aja, et tahaksin lihtsalt nurka ropsida. Üks suur põhjus minu lihast loobumise juures oli see, et kalalõhn ajab mind oksele - toores kala, küpsetatud kala, kalahelbed, you name it. Pärast seda tundsin ma terve õhtu, et mu käed haisevad, mu kodu haiseb ja Kass ei tahtnud isegi tükkidena selle kala lähedale minna. Niisiis läksin magama juba suhteliselt pahaselt. 

Hommikul pärast väga kehva unega möödunud ööd mõtlesin, et lähen lõpuks ometi jooksma - sest mul on aega ja uni läks nagunii ära. Esmalt avastasin, et kõik mu tavapärased trenniriided on pesus ja pigistasin jalga püksid, mis on mu mõnusa kaalutõusuga vahvalt kitsaks jäänud. Õue jõudes ma avastasin, et mu iPod on tühjaks saanud. Selle viie sekundiga, kui ma ülemiselt korruselt välja jõudsin, sest kodus näitas ta veel poolt akut. 
Üks palju ilusam hommik rabas

Ootasin keset kõnniteed, et kella GPS ära ühendaks (mitte kuskil tee ääres) ja punane linnaliinibuss jäi suvakohas seisma ja juht hakkas mind üle tee lehvitama. Väga kena temast, aga ma enda meelest ei näidanud kuidagimoodi, et sooviksin teed ületada - seistes teeservast kaugel, seljaga sebra poole ja vaadates pingsalt oma kätt/maapinda. Igatahes jõudsin ma lõpuks sörkima ja esimesed paar kilomeetrit olid väga lõbusad, kuni Ihaste viadukti juures tagasi pöördudes sattus minu taha reipa sammuga kõndima üks mees, kes kõla järgi tuli otse peolt ja rääkis kellegagi telefonis väga ropult ja valjuhäälselt. Juba ainuüksi tema lähedus ajas mul pulsi nii üles (sest mu aju on imelik ja kardab agressiivsust paaniliselt isegi võõraste puhul), et mõtlesin, et see sörk on mõttetu pingutus ja tõstsin tempot, et kiiremini koju saada. Selle tulemus - ma ei jõudnud viit kilomeetrit järjest joosta, vaid pidin vahepeal kõndima, et hinge tõmmata.

Tänane õppetund kokku võetuna - kui sa tahad jooksus ok olla, siis sellest ei piisa, et sa muidu agaralt trenni teed. Kui sa ei jookse, siis sa selles ka paremaks ei saa. Lisaõppetund: väiksed asjad võivad tüütud olla, aga lihtsam on neid mitte hinge võtta.